Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Ma ütlesin: "Kui sa kuulsid mind, tee mingit häält või kära või anna mulle teada, et sa kuulsid mind. Kui nägemus on ebaselge ja lühike ning usaldus navigaatori näidu suhtes kõrge, kahaneb nägemus eksituseks. Tõsi küll, on arvatud, et ka inimesed on selleks võimelised või vähemalt on selle poole püüdlemine väärt eetiline taotlus. Martin Buber ütleb, et iga tegelik suhe teise olendiga maailmas on eksklusiivne, selle Sina on vabastatud ja astub edasi, et me kohtaksime teda tema ainulaadsuses; see täidab taevalaotuse, mitte nagu midagi muud poleks olemas, vaid kõik muu elab selle valguses. Autori teesid on järgmised: Kellegi armastamine on suuresti omamoodi positiivne, tunnustav reaktsioon talle tema ligitõmbavate, soovitavate või muul moel väärtuslike omaduste tõttu. Armastus on perspektiiviline nagu iga nägemisviis: mõned asjad on fokuseeritud ja paiknevad vaatevälja keskmes, teised aga on pagendatud perifeeriasse, kui neid üldse märgatakse.

Kokkuvõte[ muuda muuda lähteteksti ] Oleme harjunud mõtlema, et armastusel pole piire ja see vabastab piiridest, isegi surm ei piira seda. Oleme unustanud piiride väärtuse, pidades neid ainult väljakutseteks, mis tuleb ületada.

Piir, mida ei saa ületada, on frustratsiooni ja kannatuse allikas. Aga piirid saavad aidata elule mõtet anda, ja armastuse väärtus ongi osalt selles, et ta annab elule kuju, iseloomu, fookuse. See, millest hoolitakseon tähtis osa sellest, kes ollakse.

VTK raamat - Usundiliste lugude kogemuskeskne analüüs. Näide kummitusjuhtumist

Aga millestki hoolimisega kaasneb millestki mitte hoolimine. Armastus on tajumaailma nägemise viis. Taju on alati piiratud, sest tajuja on teatud ajal, teatud kohas, teatud olukorras. On esiplaan ja tagaplaan, silmade ees ja selja taga olev. Kui üht nähakse, siis teist ei nähta. Suuresti me valime, mida me näeme. Me ei saa täielikult määrata, kuidas maailm meile paistab.

Nagu tajugi, on armastus nii aktiivne kui ka passiivne. Autor räägib ainult armastusest isikute vastu. Otsustav ja sügav erinevus puudutab armastuse objekti loomust. See saab hoolida sellest, kas teda armastatakse, ja vastu armastada. Armastusest isikute vastu hoolitakse tavaliselt kõige rohkem. Isikul on siseelu, ja armastamine seisneb suuresti igatsuses sellega kontakti saada.

Kontakti tahetakse saada ka välise eluga, sageli tahetakse elusid ühendada. Armastus on positiivne emotsioonmida teatud intiimsetes suhetes olijad romantilised armastajad, sõbrad, paljudel juhtudel perekonnaliikmed kalduvad üksteise suhtes tundma, mida peetakse vähemalt osalt neid suhteid konstitueerivaks ja mis kätkeb Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis vähemalt teatud määral kirgekiindumust või mõlemat.

Kokkuvõte[ muuda muuda lähteteksti ] Oleme harjunud mõtlema, et armastusel pole piire ja see vabastab piiridest, isegi surm ei piira seda. Oleme unustanud piiride väärtuse, pidades neid ainult väljakutseteks, mis tuleb ületada. Piir, mida ei saa ületada, on frustratsiooni ja kannatuse allikas. Aga piirid saavad aidata elule mõtet anda, ja armastuse väärtus ongi osalt selles, et ta annab elule kuju, iseloomu, fookuse. See, millest hoolitakseon tähtis osa sellest, kes ollakse.

Agaape kui Jumala armastus inimeste vastu jääb välja. Tõsi küll, on arvatud, et ka inimesed on selleks võimelised või vähemalt on selle poole püüdlemine väärt eetiline taotlus.

Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Autor on esimese väite suhtes üsna skeptiline ja teise suhtes mõnevõrra skeptiline. Perekonnaliikmetevaheline armastus kaldub olema oluliselt erinev sõprade ja armunute armastusest. Seda määrab identiteet, mistõttu see pole oma valik, seda peetakse suuresti kohustuslikuks, asjade loomulikuks käiguks ja võib-olla moraalselt nõutavaks.

Tõsi küll, kui sõprus või romantiline armastus püsib, hakkab ta muutuma sarnasemaks perekondliku suhtega, ja abielu ongi osalt selleks, et partneril oleks perekonnaliikme staatus. Aga esialgu on asi teisiti. Asi oleneb tõmbest, ja kaldutakse ka arvama, et kui tõmme kaob, siis on suhtega halvasti läinud. Mitte et tõmbel ja näiteks imetlusel ja austusel poleks perekondlikes suhetes üldse tähtsust.

Armastuse teooria jaoks on suur vahe, milline armastuse liik võtta paradigmaatiliseks.

Võib-olla erinevus on nii sügav, et ühe põhjal ei saa luua teooriat, mis ilma tundmatuseni moonutamiseta käiks ka teise kohta. Igatahes ei pea autor romantilist või seksuaalset armastust armastuse ebapuhtaks, hälbivaks või muidu sekundaarseks vormiks. Sõge armumineiharusobsessioonomanditunne ja sõltuvus on küll armastusest erinevad, kuid see ei tähenda, et seda laadi armastus, mis võib neid kaasa tuua, pole tõeline armastus ning armastuse filosoofid peaksid seda ignoreerima või sekundaarsena võtma.

Vähemalt sõltuvus on vanema ja lapse armastuse sügav element, ning sõge armumine, obsessioon ja omanditunne on levinud ka äsja lapsevanemateks saanute seas. Kuivõrd need armastuse liigid on sarnased, on põhjust võtta paradigmaatiliseks sõprade või armunute armastus. Isikuarmastuses on oluline vastastikkuse võimalikkus, seda aga armastuses väikeste laste vastu ei ole. Peale selle, romantilises armastuses ja sõpruses kätkeb vaba, autonoomne reaktsioon, mida armastuses perekonnaliikmete vastu ei ole, kuigi ka neis on ehtsaid spontaanseid tundeid seal on neil teistsugune roll.

Armastus sõprade ja perekonnaliikmete vastu ütleb inimese identiteedi kohta rohkem. Raamatus on rohkem juttu armastusest inimeste vahel, kes ei ole sugulased.

Love's Vision – Vikipeedia

Siiski võib küsida, kas selle kohta öeldu kehtib ka perekondlikus armastusesja kui ei, kuidas Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis seal lood on. Autor peab sõpradevahelist armastust väga sarnaseks romantilise armastusega, nii et on õigustatud ühtne teooria. Romantiline armastus on sõpruse vorm, ja sõprus võib olla sama kirglik ja pühendunud nagu romantiline armastus.

Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Autor töötab analüütilise filosoofia stiilis, kasutades argumente, kuid mitte tõestusi. Täpset ammendavat ja lõplikku teooriat siit ei tule.

Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Armastuse tõotus[ muuda muuda lähteteksti ] Armastuse kesksus, kui mitte ülimuslikkus väärtuste seas, mille poole inimesed püüdlevad ja mis nende elu korrastavad, tundub olevat enam-vähem üldtunnustatud. Võib-olla me paneme armastusele liiga palju rõhku või vähemalt ootame sellelt liiga palju. Armastuselt oodatakse kirgastust. Anatole Broyard tahab ainult, et armastus oleks oma maine vääriline. Aga armastuse maine on nii muljetavaldav, et mis tahes emotsioonil või kogemusel oleks raske selle vääriline olla.

Levinud on ka mõte, et armastus on teisendav, armastus alustab uut eluetappi ja pärast armumist ei ole asjad enam endised.

Seonduvad õigusaktid

Armastuselt suurte asjade ootamine on vahest vältimatu, eriti ühiskonnas, millel on armastuse obsessioon. Pealegi on seda ühiskonda sügavalt kujundanud kristluse armastusekäsitus, mis paigutab armastuse elu keskmesse: see on iga inimese elu mõttemiski pole nii tähtis kui armastus. Religiooni puudumise korral võib armastus olla isegi veel tähtsam, sest mis muu võiks meid teha täielikeks, täitunud inimesteks. Ka selleks, et pidada armastust looduse fundamentaalseks jõuks või printsiibiks, pole tarvis vaimulikku vaatepunkti.

Jonathan Lear " Love and Liitumine liige OPRO Place in Nature " omistab Sigmund Freudile vaate, et armastus on looduse alusjõud, peab armastust kosmoloogiliseks printsiibiks ja väidab, et maailm on olemas tänu sellele, et me teda armastame.

Läänes on sajandeid peetud armastust kosmiliseks jõuks. Iris Murdoch kasutab Platonilt pärinevat armastuse ja päikese metafoorset seost: armastus on hinge energia ja kirg Hüve otsinguil, päikese soojuse ja valguse peegeldus.

Need metafoorid haaravad kogetava armastuse aktiivsust, vägevust, fundamentaalsust ja mõnikord vastupandamatust. Päikesemetafoor samastab päikest mõnikord armastuse ja mõnikord armastatuga. Martin Buber ütleb, et iga tegelik suhe teise olendiga maailmas on eksklusiivne, selle Sina on vabastatud ja astub edasi, et me kohtaksime teda tema ainulaadsuses; see täidab taevalaotuse, mitte nagu midagi muud poleks olemas, vaid kõik muu elab selle valguses.

Autori lähenemist juhivad mõte, et armastus asetab mõne isiku elu keskmesse oma armastatu ümber tiireldakse nagu Maa ümber Päikeseja mõte, et armastus on nagu valgusallikas, Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis aitab näha seda, mida muidu ei näeks, nii et ülejäänud maailm paistab selle valguses või armastatu valguses.

Üks fundamentaalsemaid asju, mis teeb mind just selleks, kes ma olen, on minu nägemisviis. See, et mul on tajuvaatekoht, mida kellelgi teisel ei ole, eristab mind kõigist teistest ja eristaks mind isegi minu kvalitatiivselt täpsest teisikust.

Kui öelda, et armastus võib teisendada viisi, kuidas maailma nähakse, siis see avab võimalusi mõistmiseks, kuidas armastus saab inimest teisendada, kirgastada. Kui maailm paistab armastajale teistsugusena kui mittearmastajale või millegi muu armastajalesiis armastus teisendab armastaja maailma.

Et aga armastus, mis on teisenemise juur, peitub armastajas, siis on õige ka öelda, et armastaja on fundamentaalselt muutunud. Kirgastunud maailm on teisenenud silma tulemus. Mitte ainult, et armastus muudab nägemise viisi, vaid armastus ongi suuresti nägemise viis, armastatu ja maailma nägemise viis.

Kogemus ja kultuur

Terve mõistuse tasandil on see vaieldamatu. Armastatut või kedagi teist, kelle suhtes on oluline tunne, ei nähta lamedal hajali moel nagu enamikku võõraid. Armastatul on eriline koht tähelepanu keskmes või selle lähedal; temal on armastatu tähelepanu hetkest, kui ta tuppa tuleb. Kui ei ole, siis peab küsima, kas armastus on veel elus. Armastaja paneb tähele armastatuga seotud asju, pisikesi, kergesti kahe silma vahele jäävaid, kuid tähenduslikke omadusi, mida teised ei märkaks.

Samal ajal võib olla asju mida ta ei märka või mida ta ei taha märgata ega tähele panna. Ta tunnustab täielikult ja heldelt tema paremaid omadusi ja ignoreerib, keeldub tunnistamast või vähemalt ei rõhuta tema mitteideaalseid omadusi.

Armastus on perspektiiviline nagu iga nägemisviis: mõned asjad on fokuseeritud ja paiknevad vaatevälja keskmes, teised aga on pagendatud perifeeriasse, kui neid üldse märgatakse. Armastus ja amoraalsus[ muuda muuda lähteteksti ] Armastus on suuresti nägemise asi ja on suuresti mõistusest juhitud, kuigi pole puhtalt mõistuse asi.

Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Armastuse pidamine mõistusest juhituks on vastuolus vaatega, mis on lääne Voimalused liikme pikkuse suurendamiseks kirgedest etendanud sügavat ja mõjukat rolli. Sama käib autori mõtete kohta, et armastus on olulises mõttes moraalne nähtus ning armastus ei julgusta mitte moonutatud Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis ega illusioone, vaid reaalsuse õiget taju.

Vaatame, miks on kaheldud, et armastust saab moraalselt, epistemoloogiliselt või ratsionaalselt õigustada või toetada. Kas armastus on moraalne? Mõnikord kujutletakse idealistlikult, et kuna inimesed oma armastatutest nii väga hoolivad, kohtlevad nad neid vältimatult paremini kui teisi. İlham Dilman ütleb, et armastaja ei taha mitte ainult näha armastatut õilmitsemas ja ei tunne rahulolu tema õnnest, vaid on valmis võtma vastutuse tema heaolu eest, hoolitsema tema eest; need on armastuse loomulikud moraalsed impulsid.

Perioodi – struktuuritoetuste seadus - Riigi Teataja

Niisiis on armastus vähemalt antud suhte kontekstis moraalne jõud. Aga tegelikkuses ei ole asjad alati nii.

Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis

Armastades ei soovita armastatule tingimata kõige paremat, mõnel juhul soovitakse ka kõige halvemat. Armastaja võib soovida, et armastatu kaotaks suhted vanemate, sugulaste ja sõpradega, kes takistavad ja taunivad suhet, mis on armastajale suurimaks Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis samuti võib ta soovida armastatule võimalikult pikaajalist abieluta, lasteta ja koduta elu Platon" Pidusöök ".

Uskumuste ja põhjuste järeldamine

Kirglik armastus võib kätkeda soovi reserveerida armastatu Liikme suurus mitteratsionaalses seisundis, eemaldada ta ühiskonnast ning panna ta kohta, kuhu ainult armastatu ligi pääseb. Samuti võidakse soovida armastatu nõrgenemist ja haavatavaks muutumist, et ta jääks armastajast sõltuvaks. Kuigi on väidetud, et armastuse üks olemuslik element on armastatu hea kohtlemine ning tema huvide kaitsmine ja edendamine, motiveerib armastus või vähemalt väidetav armastus mõnikord tegema väidetavale armastatule kahju ja tema suhtes vägivalda rakendama.

Pikaajalistes abieludes võidakse kohelda teineteist lahkuseta, vaenulikult ja põlgusega. Pikaajaline pühendumine võib tekitada vimma. Usaldatavuse tajumine ja alaline koosolemine võivad tekitada enesestmõistetavana võtmist.

Emotsionaalne intiimsus võimaldab eriti kahjustavat ja haigettegevat julmust. Et armastus nõuab suurt lahkust armastatu vastu ja temale keskendumist, siis teisi inimesi ignoreeritakse ja nad jäetakse unustusse ja võib-olla isegi tehakse neile kahju. Et armastus võib inimesi avalikust elust välja viia ja ahvatlema suurematele kogukondadele selga pöörama, siis suhtuvad paljud moralistid sellesse suure umbusuga.

Kui moraal nõuab läbivat erapooletustsiis armastus paistab nõudvat võimsat ja kompromissitut erapoolikustnii et see on moraalselt kahtlane.

Milan Kundera toob ühe tegelase kaudu välja, et armastus on vähem sotsiaalne, vähem demokraatlik kui iharus. Armastus ja illusioon[ muuda muuda lähteteksti ] On üldkoht, et armastus on pime, ähmastab nägemist, tehes võimatuks näha armastatut külmas, objektiivses kiretus mõistuse valguses.